Tänane päev algas palju lubavalt, nii kui telefoni sisse lülitasin, tuli kiri, et mulle on helistatud kell 7.42. see oli Henrik. Helistasin talle tagasi ja selgus, et minu asjad olid jõudnud tema vanemate juurde,nii nagu lepingus kirjas oligi. Poolteist tundi hiljem helises minu eesti numbriga telefon, helistas eestipoolne kolimisfirma mees ja mina kuulamata tema küsimust ütlesin, et sain asjad kenasti kätte, aga see oli eksitus, selgus tõde - minu asjad saadeti Belgiasse ning mina sain asjad, mis pidid sinna minema, aeti saatekirjad segi. Enne kolimist,kui ma otsustasin, kas tellida kindlustus või mitte, rääkisin ma selle eestipoolse mehega, et mis juhtub kui asjad segamini aetakse ja näiteks Ameerikasse saadetakse ja võta sa näpust...
Ühesõnaga juhtus see kõik enne seda, kui ma oma esimesele Taani tööintervjuule läksin. Õnneks olid mul kohvris ka viisakad riided, millega intervjuule minna, kuigi ei osanud arvatagi, et tuleb nii kähku minna. Intervjuu toimus 2 õega, üks neist oli vanemõde ja kestis 40 minutit vahelduva eduga nii taani kui inglise keeles. Sain positiivse kogemuse igal juhul, isegi kui nad mind ei palka. See töökoht oleks patsientide hotellis, kus patsiendid on peale põlve ja puusaliigese endoproteesimise operatsioone. Haige läheb koju 2 päeval peale operatsiooni, õed töötavad 3-es vahetuses ja hotell töötab esmaspäevast reedeni. Arvan, et mulle meeldiks seal töötada aga nad helistavadmulle järgmisel nädalal ja siis selgub, kas saan või ei saa. Katsun rahulik olla ja mitte suuri lootusi seada, et taevas pähe ei kukuks, kui sinna tööle ei saa. Täna saatsin ära ka teise kandideerimise avalduse, ning võib juhtuda, et järgmisel nädalal tuleb minna uuesti tööintervjuule. Nii palju uudiseid tänasest.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Nujah, seiklused jätkuvad ka Taanis. Aga elu olekski igav kui kõik kulgeks viperusteta ja mis ei tapa teeb teadupärast tugevaks! Jään huviga ootama uusi sissekandeid ja pean päkka!
ReplyDelete